Saabumine ja esimene päev

Hetkel, mil alustan kirjutamist oma esimestest päevadest, olen Nantes'is kohapeal olnud juba kaks nädalat. Sestap ei pruugigi ma algust enam nii selgelt mäletada. Võibolla ongi parem, saab teha ühe kiire kokkuvõtte.

Niisiis. Nantes'i jõudmiseks pidin sõitma kolme lennukiga. Kõigepealt Tallinnast Riiga - kõlab veidralt, kuid hinna poolest polnud vahet, kas minna Riiga Tallinnast lennukiga või Tartust bussiga. Riia lennujaamast on eredalt meeles sealne suitsuala. Tegu on mõne ruutmeetri suuruse välise aedikuga, kuhu kogunevad kõik lennujaama külastavad suitsetajad, et sigareti abil puhata oma lennust väsinud närve ja põrnitseda nukralt kas üksteist või saabuvaid-väljuvaid lennukeid.

Riiast järgmine peatus oli Pariis. Nüüd võib tekkida küsimus, et miks see Riia vahepeatus üldse vajalik oli - ka Tallinnast läheb otselende Pariisi. Tõsi, läheb küll. Siinkohal saan ma süüdistada pelgalt iseenda laiskust. Lennukipiletite otsimine ja broneerimine on minu jaoks suhteliselt võõras ala - ma ei tee seda just väga tihti. Niisiis valisin ma Helina abiga (siinkohal tänud sulle!) välja ühe broneerimislehekülje, sisestasin sihtpunkti ja voilaa - marsruut olemas.

Pariisis de Gaulle'i lennujaamas puutusin esimest korda kokku tõsiasjaga, mida kirun järgnevates postitustes ilmselt veel. Nimelt ei ole Internetile ligipääs Prantsusmaal nii iseenesestmõistetav kui see on Eestis. Charles de Gaulle'i lennujaamas, ühes maailma tuntumais ja Prantsusmaa suurimais lennujaamas saab traadita Internetti kasutada tasuta 15 minutit. Ja selleks peab ka end ära registreerima. Samal ajal kui Tallinna lennujaamas (või ükskõik millises suvalises Tallinna või Tartu kesklinna pubis-baaris) ühendu aga võrku ja surfa end lolliks. Mitte, et mul oleks hädasti vaja igas lennujaamas Facebooki logida, aga see võrdlusmoment oli lihtsalt kuidagi kummaline.

Pariisist liikusin Nantes'i lennukiga. Lennul tabas mind korraks meeleheide. Võibolla oli tegu lihtsalt reisiväsimusega, võibolla oli tegu faktiga, et ma ei saanud sõnagi aru mind ümbritsevate inimeste jutust. Tabasin end mõttelt, et mida kuradit ma õigupoolest sealt Prantsusmaalt otsin. Ka lennujaamas pagasit oodates olin veel kergelt morjendunud, kuid muremõtted haihtusid õige pea.

Ma olin üks neist õnnelikest vahetusõpilastest, kellele tuutor lennujaama autoga vastu tuli. Sestap jäi esimene seiklus ühistranspordiga too õhtu õnneks või kahjuks ära.

Tuutor on mul üldse vahva ja abivalmis. Viskas mind autoga mu uude koju, hiljem tuli tagasi, selgitas linna ühistranspordisüsteemi ja seejärel viis mind õhtusele tuurile koolimajja. Õhtu lõpetuseks võtsime kooli kõrval asuvast kebabikohvikust eined, istusime koolis, sõime ja võrdlesime teineteise kodumaid ja kombeid. Esimene päev edukalt selja taga.

Sissejuhatus

Et läksid välismaale õppima? Tegid selle kohta blogi, jah? Väga originaalne.

Eks ta väheke klišee ole jah. Aga kui nüüd täiesti aus olla, siis selle blogi peamiseks eesmärgiks on siiski olla mu isiklik mälestus siin elatud ajast. Ning loodetavasti ennetab antud blog ka mõningaid "kuidas-sul-seal-siis-läheb" küsimusi. Mitte, et mul oleks midagi küsimuste vastu, kuid blogi kujul saan oma siinsest elust anda ilmselt väheke selgema, detailsema pildi:)

"Siin" all mõtlen ma Prantsusmaad. Oktoobrist-veebruarini olen vahetusüliõpilane Nantes'i nimelises linnas, koolis L'École de design Nantes Atlantique. Taibukamad said ilmselt aru, et tegu on kooliga, mis keskendub disainile. Mina õpin Erasmuse programmi raames siin rahvusvahelises grupis, kus minu suunaks on brändidisain ("Brand design").

Idee osaleda Erasmuse programmis tuli kergest hirmust, et äkki pärast kõrgkooli lõpetamist pole mul enam viitsimist minna pikemaks ajaks välismaale. Äkki lööb reaalsus pähe ja sunnib kodumaal 9-17ni töö peale minema. Mine sa tea. Parem karta kui kahetseda ja siin ma siis olen.

Miks just Prantsusmaa? Kuradi hea küsimus, sest ühte head ja paikapanevat vastust mul polegi. Kummaline on see, et mul ei ole isegi erilist sümpaatiat Prantsusmaa ja prantslaste vastu. Mul pole ka otseselt nende vastu midagi, aga erinevalt mitmetest oma sõpradest-tuttavatest ei oma ma Prantsusmaast mingit üldist romantilist kujutluspilti. Idee kuskil tänavakohvikus hommikul kohvi rüüpamisest ja sigareti pahvimisest on küll ahvatlev, kuid seda saaks ma ju teha ka kusiganes mujal.

Äkki mõjutas mind otsustamisel fakt, et antud koolis saan ma õppida inglise keeles. Või kursavenna positiivsed muljed eelmisest aastast, mil ta ise siin oli. Või erialane suund, mis mind reaalselt huvitab. Või äkki, olles lükanud otsustamise viimasele minutile, tundus L'École de designi koduleht olevat kõige loogilisem ja selgitavam. Ma arvan, et tõde on tegelikult kõigi eelnevate tegurite summa.

Et siis neli kuud elu Prantsusmaal. Tähelepanu, valmis olla, LÄKS!