Hetkel, mil alustan kirjutamist oma esimestest päevadest, olen Nantes'is kohapeal olnud juba kaks nädalat. Sestap ei pruugigi ma algust enam nii selgelt mäletada. Võibolla ongi parem, saab teha ühe kiire kokkuvõtte.
Niisiis. Nantes'i jõudmiseks pidin sõitma kolme lennukiga. Kõigepealt Tallinnast Riiga - kõlab veidralt, kuid hinna poolest polnud vahet, kas minna Riiga Tallinnast lennukiga või Tartust bussiga. Riia lennujaamast on eredalt meeles sealne suitsuala. Tegu on mõne ruutmeetri suuruse välise aedikuga, kuhu kogunevad kõik lennujaama külastavad suitsetajad, et sigareti abil puhata oma lennust väsinud närve ja põrnitseda nukralt kas üksteist või saabuvaid-väljuvaid lennukeid.
Riiast järgmine peatus oli Pariis. Nüüd võib tekkida küsimus, et miks see Riia vahepeatus üldse vajalik oli - ka Tallinnast läheb otselende Pariisi. Tõsi, läheb küll. Siinkohal saan ma süüdistada pelgalt iseenda laiskust. Lennukipiletite otsimine ja broneerimine on minu jaoks suhteliselt võõras ala - ma ei tee seda just väga tihti. Niisiis valisin ma Helina abiga (siinkohal tänud sulle!) välja ühe broneerimislehekülje, sisestasin sihtpunkti ja voilaa - marsruut olemas.
Pariisis de Gaulle'i lennujaamas puutusin esimest korda kokku tõsiasjaga, mida kirun järgnevates postitustes ilmselt veel. Nimelt ei ole Internetile ligipääs Prantsusmaal nii iseenesestmõistetav kui see on Eestis. Charles de Gaulle'i lennujaamas, ühes maailma tuntumais ja Prantsusmaa suurimais lennujaamas saab traadita Internetti kasutada tasuta 15 minutit. Ja selleks peab ka end ära registreerima. Samal ajal kui Tallinna lennujaamas (või ükskõik millises suvalises Tallinna või Tartu kesklinna pubis-baaris) ühendu aga võrku ja surfa end lolliks. Mitte, et mul oleks hädasti vaja igas lennujaamas Facebooki logida, aga see võrdlusmoment oli lihtsalt kuidagi kummaline.
Pariisist liikusin Nantes'i lennukiga. Lennul tabas mind korraks meeleheide. Võibolla oli tegu lihtsalt reisiväsimusega, võibolla oli tegu faktiga, et ma ei saanud sõnagi aru mind ümbritsevate inimeste jutust. Tabasin end mõttelt, et mida kuradit ma õigupoolest sealt Prantsusmaalt otsin. Ka lennujaamas pagasit oodates olin veel kergelt morjendunud, kuid muremõtted haihtusid õige pea.
Ma olin üks neist õnnelikest vahetusõpilastest, kellele tuutor lennujaama autoga vastu tuli. Sestap jäi esimene seiklus ühistranspordiga too õhtu õnneks või kahjuks ära.
Tuutor on mul üldse vahva ja abivalmis. Viskas mind autoga mu uude koju, hiljem tuli tagasi, selgitas linna ühistranspordisüsteemi ja seejärel viis mind õhtusele tuurile koolimajja. Õhtu lõpetuseks võtsime kooli kõrval asuvast kebabikohvikust eined, istusime koolis, sõime ja võrdlesime teineteise kodumaid ja kombeid. Esimene päev edukalt selja taga.
No comments:
Post a Comment